Jürgo Nooni e-õppe konverentsist "Õpetajalt õpetajale"

E-õppe konverentsi „Õpetajalt õpetajale” viimane päev 3. novembril Eesti IT Kolledžis algas sihtasutuse AALF presidendi Bruce Dixoni ettekandega „Sülearvutid koolis, nende plussid ja miinused”. Pärast Bruce Dixonit esines väga põgusalt AS BCS juhataja Ants Sild, kes tegi ettekande „Virtuaalkooli võimalused ja vajadused”.
Pärast väikest kohvipausi algas väitlus teemal „Virtuaalkool – kellele ja milleks”. Väitluse juhatasid sisse Linnar Viik (IT Kolledži õppejõud), Jaak Anton (haridus- ja teadusministeeriumi nõunik), Aimur Liiva (Tiigrihüppe SA projektijuht), Kadri Ugur (Tartu Ülikool, ajakirjanduse magistriõppe programmijuht) ning Lilleküla Gümnaasiumi õpetaja Meeri Sild. Kõik nad tõid välja oma seisukohad. Linnar Viik ja Kadri Ugur olid virtuaalkooli suhtes väga optimistlikud. Aimur Liiva tõi välja kolm virtuaalkooli mudelit ja nende kasutamise suhtes oli ta palju pessimistlikum kui eelkõnelejad.
Hiljem tekkinud arutelul tõid kuulajad välja nii mõnegi huvitava momendi, millest eelkõnelejad ei rääkinud. Peale selle oli selgelt näha (nii eelkõnelejatest kui ka kuulajatest), kes on koolis pedagoog ja kes mitte. Minu seisukoht ühtis rohkem Aimur Liiva omaga: virtuaalkool ei toimi sedasi, et põhikooli õpilane valib endale sobiva kursuse ja kuulab õpetajat kindlatel kellaaegadel ning hiljem saadab kodused tööd. Põhiliseks probleemiks on õpilaste motiveeritus. Ma ei vaidle vastu, et virtuaalkooli idee on hea, aga selle toimimise suhtes olen skeptiline. Paljud saalisviibijad olid kindlasti teisel arvamusel.
Bruce Dixon on maailmas üks tunnustatumaid eksperte ja tema ettekanne oli huvitav, kuid minu jaoks liialt pealiskaudne. Hilisematele küsimustele tulid samuti liialt ümmargused vastused.
Kogu üritus oli hästi organiseeritud. Kohal olid tõlgid, kelle tõlge tuli läbi raadiosaatja kõrvaklappidesse. Pausi ajal oli kaetud rikkalik suupistelaud, mis rahuldas ka kõige näljasema kuulaja.